Healoomuline paroksüsmaalne asendivertiigo (BPPV) on levinud probleem, mis mõjutab umbes 10% elanikkonnast. See seisund põhjustab peapööritust, pearinglust ja tasakaaluhäireid ning võib oluliselt mõjutada inimese elukvaliteeti. Alljärgnevalt vaatleme põhjalikumalt BPPV olulisust, sümptomeid, diagnoosimist ja ravivõimalusi.
Mis on healoomuline paroksüsmaalne asendivertiigo (BPPV)?
BPPV on perifeerset tüüpi pearinglus, mille põhjustab sisekõrva poolringkanalites asuvate osakeste, otokooniate (ehk kaltsiumkarbonaadi jääkide), liikumine ja nõnda häirub endolümfi tsirkulatsioon. Otokoonia liigub koos peaasendi muutumisega, kuid vertiigo korral jätkub liikumine ka pärast pea liikumise lõppu. Inimesele tekib nii-öelda „vale liikumistunne“, mis väljendub lühiajalisena, kestusega tavaliselt alla ühe minuti.
Sümptomid ja riskitegurid
BPPV-le iseloomulikud sümptomid hõlmavad lühiajalisi pearingluse episoode, mis tekivad peaasendi muutumisel. Sageli esinevad need sümptomid voodist tõustes, pead ülespoole tõstes või teatud liigutusi tehes. Lisaks võivad esineda iiveldus ja oksendamine, kuid tinnitust ega kuulmislangust tavaliselt ei esine. Eelnev peatrauma või varasemad vestibulaarsed häired suurendavad BPPV tekkeriski. Samuti on täheldatud seost osteoporoosi ja madalama D-vitamiini taseme ning BPPV esinemise vahel. On leitud ka seos BPPV ja magamisasendi vahel, kus BPPV-ga patsiendid eelistavad magada predisponeeritud küljel.
Diagnoosimine ja ravi
BPPV diagnoosimisel on oluline võtta patsiendilt põhjalik anamnees ning teostada läbivaatus, sealhulgas uurida nina-, kõrva- ja kurgusüsteemi, kardiovaskulaarsüsteemi ning hinnata neuroloogilist seisundit. Kliinilise kahtluse korral võivad diagnoosi kinnitada spetsiifilised testid nagu Dix-Hallpike ja Roll test. Dix-Hallpike manööver, mida kasutatakse tagumise poolringkanali detriidiikämbukeste korral, tuleb läbi viia kõigil BPPV kahtlusega patsientidel.
Ravi eesmärk on nihutada kaltsiumkarbonaadi jäägid oma õigesse asendisse. Selleks kasutatakse Epley manöövrit, mida tuleks teostada selles suunas, kus esineb probleem. Oluline on patsiendile selgitada manöövri võimalikke kõrvaltoimeid, nagu iiveldus ja oksendamine, ning jälgida ravi tulemuslikkust.
